10101

Maailm läheb aina veidramaks ja veidramaks. Täna sain 2 väga omapärast telefonikõnet. Esimesel juhul oli tegemist A.-ga, kellega pole kahjuks suhelnud juba väga pikka aega. Niivõrd tore oli jälle temast kuulda ja kindlasti on see nende jõulude üks rõõmustavamaid hetki. Teine telefonikõne oli omamoodi veider - tükk aega oli selline tunne, et üks inimene helistab mulle ja ta helistaski. Hakka või tõesti uskuma mingeid telepaatilisi jambo-mambosid.
Pekki, ma saan varsti allergia, kui keegi hakkab seletama, et ma peaks hakkama elu elama hoopis teistmoodi, sest kellegile on niiviisi asi materjaalselt mõistlikum.
17.12 toimus Põhikooli jõuluball. Väike pilt siis aktsioonist:) Siinkohal tahaks tänada Merlet, kes on minuga järjekindlalt kõvasti vaeva näinud. Esireas siis 2 Tarmot ...

Üle pika aja ka logelemise päev: kell on pool kaks ja ma ikka vedelen veel voodis. Viimasest Sakuma külaskäigust on veel omajagu kraami, mille peaks ära sööma. Aga ei viitsi isegi mitte seda. Anni toodud Mehhiko kohvist tehtud kohvi sai valmis ... hea.

Järgmise nädala pärast hakkab juba mure kohale jõudma: tuleb esineda, aga asi pole ligilähedaltki selge.

Õnn on loodud kahe hinge jaoks,
igavesti olemiseks koos.

"Smile. That's all"

Ajalugu ...

Maa hakkas värisema ja vulkaanist tõusis toss ja langes linnale peale ja kõik inimesed kivistusid tuhka (Pompei).

"PÖFF Valga moodi"

Tegime kultuurikeskuse saalis parasjagu tantsutrenni, kuid suures hoos läks trenn natuke pikemaks. Kuigi üks trennisolija V tahtis minna PÖFFi filmi vaatama, mida näidati kõrvalsaalis, siis oli ta ilusasti ikkagi edasi tantsimas ja leppimas hilinemisega. Ühel hetkel aga läks saali uks lahti ja filmi näitamisega seotud tegelane T astus sisse, pöördus V poole ja küsis: "Kas me võime filmi vaatamisega peale hakata?". Niiet, kuipalju on inimesi, kellepärast lükatakse kinoseansi alguse aega edasi :)

Relvad ...

Täna oli koolitus, kus räägiti ellujäämisvõimalustest tulistamise korral. Ja mis võimalused on psühhopaadist relvaomanikust jagu saada. Õpetlik loeng oli, aga eks natuke annab veel seedida.

Teadus ...

Fotosünteesi intensiivsus sõltub taimede kiirusest
Valguse staadiumis seovad taimed valguse ja muudavad selle hapnikuks
Metabolism e. ainevahetus muundab molekulid energiaks.

Kaine mõistus vs. mõtisklused

Phh, tõdemus ... tahaks olla kohas kus olla ei tahaks :)

... ja jätkub

* kodus andis arvutil kas ketas otsad või läks vindoosa peesse, ei viitsi hetkel isegi mitte asja uurida lähemalt ... enivei - replace system disk ei olnud päris see teade, mida ma ootasin temast
* lisaks sellele hakkab vist graafikakaart otsi andma - pilt pillub mingit jura sisse

... jätkub

* ma ei saanudki minna Lätimaale ekskursioonile. Ok, enda viga ka, et asjad tegemata, aga Liseli suhtes oli asi ebaõiglane, et viimasel hetkel pandi keeld.
* ma suutsin üle ma-ei-tea-mitme aasta endale näppu lõigata niiet ohter verevool ikka taga
* krdi õpilased lasid koolis peldikusse gaasi ja see levis siis läbi ventilatsiooni üle maja. Kuigi ventilatsioon suleti peaaegu kohe, levis läbu ikkagi maja peale laiali. Ja mida sa ütled siis õpilasele, kes on pikali diivanil, köhib üsna jubedalt, kurdab pearingluse üle ja küsib minu käest: "Kes seda tegi? Miks ta seda tegi?"

"Failing week"

Kuna juba sündmusi tuleb liiga palju, paneks siis kirja järjest lähiaja viltuvedamised:
* reedel olid 2 inimest tutvusringkonnast täiesti lambi tervisehädadega.
* reedel pärast sauna liikusime linna peal ja peaaegu oleks alla aetud. Me ületasime autoteed, kui üks auto aeglaselt lähenes. Tundus, et noo jääb vaikselt seisma, aga ma tee peal pidin tegema paar kiiremat sammu ja tagapool pidi rahvas tagasi hüppama, sest ta ei kavatsenudki seisma jääma.
* laupäeval Punase Risti doonoriüritusel ei läinud mitte miski nii nagu ettevalmistamisel - videol polnud häält, tehnika kombineerimisel olid mingid jurad (nt. juhe, mis eelmisel õhtul ulatus ilusasti ei ulatunud enam esitluse ajal videomakist kõlarini), õhupallid kukkusid küünaldesse jne jne
* laupäeval üritasime Estri juures mahla ajada. Kõik sai kokku orgunnitud ja siis oh häda: õunapurustaja juhtmeotsik ei ühildunud ühegi talumajapidamises olevaga, sest oli vanemat varianti
* pühapäeval helistas Urmas - arvutil oli suurem jama kallal
* esmaspäev - esiteks ajasin täiesti piinlikul moel kaks inimest segi. Nägin et oh, kolleeg kõnnib eespool tänaval, sõitsime kõrvale ja sõber lasi törtsu signaali. Aga oh, ei olnudki see kolleeg.
* esmaspäev - hakkasin just magama jääma, kui kuulsin aknaklirinat. Kuna antud häälega aknalõhkumine on ainuvõimalik ainult poe akna sisselöömisel, siis otsustasin politsei kutsuda. Suure hurraaga helistasin 112 .. kus öeldi, et ma peaksin hoopistükis 110 helistama tegelikult. Pärast alles hakkasin mõtlema, et nad oleks siis võinud suunata või midagi taolist

Jooks

Vahepeal sai käidud ära ka Tallinna Sügisjooksul. Ette sai võetud 21.1 km distants. Koht: 835 (lõpetas 992). Aeg: 2:03:35. Mõnus oli joosta - tee ääres mängisid erinevad bändid, rahvas ergutas ja ka grupid, kuhu sattusin, olid tempolt sobivad. Peab nentima, et näed, isegi üleelatav :)

Nüt siis Eesti Punase Risti Valgamaa Seltsi rühmajuht
Vot sis.
Oeh.

"Südametuksed baltikumile" e. Balti kett 20 teatejooks

Otsustasime, et kindlasti peame me võtma sellest teatejooksust osa. Jooksma sain meelitada veel Estri ja Toomase; Lisel tuli fotosid tegema ja aitas teisaldada auto alguspunktist meile järele.
Start oli 23. augustil ja meie punkti jõudis kell 02.20 öösel.
Meie stardikohaks teatejooksus oli 186. kilomeeter Tallinnast e. Karksist 7-8 km Viljandi poole. Et kohale jõudsime pool tundi varem, siis ei jäänud muud üle, kui teha pisike piknik - tee, kohvi, küpsised, väike küünal:)
Ennem jooksjate kohalejõudmist jõudis kohale kontroll. Alguses olla nad pisut ehmatanud, sest nägid, et auto on tee ääres ja inimesed on kõrval maas. Suutsime neile selgeks teha, et pole meil häda kedagist ja olles neile pakkunud ka pikniku-kraami, jäid nad lahkesti meie juurde tshillima

Kui kaugelt hakkasid kumama politseiautode vilkurid, oli tarvis seada ennast valmis.
Kibelt-käbelt varustus (lisaks univormile ka vöökotid, kummikindad - punaristlased peavad alati olema kõigeks valmis :) ) selga ja stardivalmis. Siinkohal esimene aitähh PR laagrite korraldajatele - tegutsemiskiirus (vähemalt minul) on tunduvalt paranenud


Veel viimane pilt ennem teatejooksu kohalejõudmist. Kui kolonn kohale jõudis, siis julgestuspolitsei auto valjuhääldist tuli teade, et me võime enda märgatavaks tegemise eest endale aplausi teha. Ja tegime kah:) Ja siis asusime jooksma - 2 km möödusid hetkega.

Igati positiivne aktsioon oli, kahju tõesti ainult, et eestlaste osavõtt jäi suhteliselt lahjaks aga aplaus kõigile kes osa võtsid.
Viitaksin siinkohal ka Elo blogi sissekandele, kus on muljeid Viljandist Lillini:)
Pisikene lätikeelne video kah asjast

Suveretk nr.2 - "Kummipaadiga Koiva jõel vol.2"

Suvepuhkus läbi ja teeks suurematest aktsioonidest ka pisikese kokkuvõtte. Üheks suur-retkeks oli paadimatk "Kummipaadiga Koiva jõel vol.2"

Olles eelmisel aastal saanud fantastilise elamuse Koival , otsustasime, et sellel aastal peab tegema asjale jätku. Lisaks Matkarentist laenutatud paadile oli meil seekord ka teine pisike paat, kuhu panime siis varustuse.
Teele asusime reedel, 20. juulil. Juhtus klassikaline asi - kell 9.30 sain paadi kätte ja ... jõele jõudsime kell 2. Jõkke läksime samas kohas kus eelmine aasta lõpetasime - Olinas
Peab mainima, et Lõuna-Eesti kliima erineb täiesti Põhja-Läti kliimast: kui reedeks lubas lausvihma, siis tõepoolest, Tartus seda ka tuli, kuid Valgas ja Lätimaal oli juba ilus päikesepaisteline ilm.
Tehes ühe kohvipeatuse, jõudsime kella 7 aegu Strenci juures oleva sillani. Sild oli omanäoline, teekatte materjalideks olid nii munakivid, puulauad kui ka asfalt. Üleüldiselt võis juba täheldada, et Kagu-Eesti põlismetsad on seljataha jäetud ja tsivilisatsiooni kohtab üha rohkem. Tähelepanuväärne oli see, et jõe ääres olid sildid, et kaldal on kämpingukohad või lõkkeplatsid.
Samas pidime tõdema seda, et jõgi läheb järjest laiemaks ja laiemaks ja omandas mõne koha peal juba kitsa järve mõõtmed. Muidu vaated olid ilusad, aga vahepeal tundus, et tuul lükkas paati pigem tagasi.
Ca kell 8 jõudsime Raudteesillani ja sealt edasi sõites, nii 15-20 minutit, nägime me paremal pool kaldal liivaranda. Otsustasime vaadata, kas seal annab ööbida. Õnn soosis meid: ilus metsaalune, lõkkease ja paras ruum telkide ülesseadmiseks.

Teine päev algas ilusasti: päikesepaiste saatel lahkusime laagrist kella 11 paiku. Paraku ... kell 2 sadas juba vihma ja otsustasime otsida varju. Siinkohal oli tsivilisatsiooni tekkimine jõe äärde abiks - iga natukese aja pärast oli näha mõnda majakest, niiet peaaegu alati oli kuhugi varju minna.

Olles sõitnud ja kaardi järgi üritanud orienteeruda, tuli kella 7 aegu üllatus: me nägime silda ja esimene sild mis pidi tulema oli Valmiera oma. Tõepoolest, me olime jõudnud ootamatult ruttu kohale. Otsustasime linnast läbi aerutada, kui ühe käänaku taga ilmus meile tehis-kärestik, kus mingid tegelased oma süstadega harjutasid kärestikus liikumist. Üritasin kaldal istuvatelt emo-tibidelt inglise keeles küsida, et äkki nad oskavad midagi tarka selle kärestiku kohta öelda, aga paraku olid nad oma vesipiibu nautimisega liiga ametis ega olnud suhtlemisaltid. Igastahes, kui seal harjutavaid tegelasi instrueeriv mees nägi, et me üritame sealt kummipaatide paarisrakendiga läbi sõita, siis ajas ta kogu grupi ilusasti seina äärde turvaliselt eest ära. Draamat süvendas ka asjaolu, et selgest taevast hakkas paduvihma sadama. Igastahes, kärestikust saime me ilusasti läbi ja süstameeste aplausi järel jätkasime teekonda.

Valmierast jõudsime läbi ca kell 9 ja hakkasime ööbimiskohta otsima. Seejuures saime kõvasti sõimata ühelt kohalikult kalamehelt, kelle kalad me olla ära hirmutanud. Peale mitut randumist soosis meid jälle õnn: saime peavarju jõe vasakkaldal olevas puhkekompleksis, mis asus natuke ennem Gauja rahvuspargi silti. Kuigi omanik soovis alguses üsna tõhusat raha inimese kohta, siis leppis ta siiski meil kaasas olnud 5 latiga. Ja pakkus ka värsket vett ja tõi lõkkepuid. Fantastiline inimene, aitähh talle:)

Siinkohal lõppes meie selleaastane retk, olime jõudnud Gauja rahvuspargi piirile ...

Noo lihtsalt peab kaks videot linkima:



А вокруг сникерсы, сникерсы
Сникерсы уикерсы
Баунти, баунти
Баунти уяунти
Йогурты, йогурты
Йогурты уйогурты
Лёгкие, воздушные йогурты

Ja siis ... mõnikord on asjad ka ilma sõnadeta selge ... piisab pilgust ... klipis 0:38-1:20 :)

Avastasin eile õhtul magama minnes, et ma vist polegi ühe nädala jooksul niivõrd erinevates paikades ööbinud: Tallinnas koolis, Kihnu saarel kämpingus, Tartus tudengiorganisatsiooni majas, Otepääl punaristlase kodus ja paar õhtut ka oma kodus. Igastahes nüüd natuke vahet ja siis läheb jälle suuremaks taidlemiseks.

Ohh, peab tõdema, et kui paar hetkesoovi veel täituks, siis poleks elul nagu vigagi.

Suveretk nr 1. - Kihnu trip!

T.-l tekkis mõte- läheks saarele. Paar päeva hiljem läksimegi E., T. ja A.-ga teele. Hopsti Pärnusse, hopsti üle vete Kihnusse ja ... edasi? Mitte ühtegi viidet, kust saaks informatsiooni, mitte ühtegi kaarti. Igastahes suutsime, kotid seljas, leida üles kohaliku rahvamaja kus asetsev töötaja midagi mõistliku ei osanud öelda. Õnneks aitas kõrvalolevas majas asetseva muuseumi töötaja.
Ilm oli ... kõik (v.a. rahe ja lumi). Ma suutsin telgi paigaldada mõnusasse nurka puude varju, et hommikune päike peale ei paistaks. Ei paistnudki - ilm oli pilves ja põõsaste ja puude asetsemine tekitas telgi peale tuuletunneli, mis võimendas möllavat tormi veelgi. Seekord läks siiski hästi - toetavad vardad jäid terveks ja tuleb au anda nende paindumisomadustele.

Siinkohal annaks reisi kõige paremate küsimuste küsija auhinna E.-le küsimuste "Huvitav, kas Kihnus mehi ka on" (esitas Pärnus; mõte oli tegelikult see, et meedias räägitakse ainult Kihnu naistest) ja "Kas meri on sellest kohast kaugel?" (Keset Kihnu saart - ühel pool oli meri ca 1km kaugusel, teisel ca 2km; mõte oli tegelikult, et kui kaugel on kämpingus laagriplatsidest meri)

Igastahes lõppes käik loksuvas paadis Munalaiu poole ja aitähh E.-le õhtuse sauna eest Tartus.

Sai Tartus SEB Tartu GP 2009 tehtud mõned pildid

27. Tartu Jooksumaratoni tulemused ka vist nüüd kindlad. Koht 336. Lõpetas 773. Aega läks siis 10 km läbimiseks 55.23. Pole paha, kui tsiteerida klassikuid

Veider

Teatavasti moodustavad heledad riided ja punane vein toreda kombinatsiooni. Tavaliselt ei tekita see suuremaid emotsioone, kuid neljapäeval oli millegipärast kange tahtmine ühele neiukesele öelda: "Meil koolis, kui on boršisupi päev, siis tavaliselt inimestel satuvad selga heledad riided. Et tore on ekstreemi teha, et kas punane supp lendab riiete peale või mitte". Aga noh, ei hakkand norima aga noojah, natuke aega hiljem oli tal omajagu veini ilusasti riiete peal. Kuidagi kõhe tunne igastahes - varemgi olnud nii, et äkiliselt lambist tekkinud mõte realiseerub varsti ka päriselus.

Ümber Viljandi järve jooks ... tehtud! Koht - 2102. Kokku lõpetajaid: 2712. Aeg: 01:12:28. Arenguruumi veel on :)

Täna võeti ette teooria vahukoore, kohvikoore ja piima saamise kohta. Tegelikult töötab lehm samamoodi nagu kohviaparaat: alguses tuleb see kangem osa ja siis lastakse vesi peale. St kui soovid saada vahukoort, siis üsna kohe peale lüpsmise algust tuleb võtta pang alt ära. Kohvikoore puhul lastakse lehmast ka pisut vett juurde ja piimaga on siis klassikaline pikem lüpsmine.
Ahjaa - kas te teadsite, et lehm kodustati ca 6000 aastat tagasi ja tema eellane oli tarvas.

PS! Krt, ajusid tahaks kuskilt saada: ikka ja jälle jõuavad erinevate elu episoodide mõtted suure hilinemisega kohale ja kuigi inimesed püüavad mõista anda oma soovisid, siis esmapilgul mitte midagi mõtlemata ei saa ma nendest lihtsalt aru ... hiljem on aga täiesti nõme olla, kuna hetke olemisega esitasin ma inimestele hoopis vale mulje oma vaadetest ja soovidest. Niiet - ma töötan siis endale vastu.

Ekstreemsport

Mõtlesin, et läheks teeks terviserajal mõned ringid jooksu. Jõudsin ilusasti raja juures oleva varjualuse juurde ja nägin, et seal seisab ka üks bemm, kust siis 3 kappi olid välja roninud. Hakkasin just minema varjualuse alla, et panna enda asjad niikauaks, kui jooksen kui nägin, et ohoh - üks tüüp oli võtnud pisikese püstoli taolise asja välja, tõstis otsa taeva poole ja ... uhh .. tegemist oli pisikese õhupüssiga :) Mina läksin igastahes ringile jooksma, tüübid jäid siis omasid asju ajama (st harjutasid klaaspurkide pihta laskmist) ja mul kaasas pisike mõte "kui nad nüüd hüüavad mulle: ja nüüd jookse!", siis mida ma teen, sest pole eriti head vormi. Jõudes igastahes esimese ringi ära joostud ja minnes järgmisele, siis nad viisakalt katkestasid oma harjutussessiooni.

Kuigi nendest jäi väljaku äärde maha pisike hunnik klaasikilde, siis kõik minu asjad olid alles ja puutumatult ikkagi varjualuse all.

Nii õuduste kolmnädal paistab seljataga nüüd olevat: rahmeldamine seoses ema-isa reisile minekuga, eKooli suurkäkiga seotud jamade likvideerimine, sh terve maja arvutite IE installimine, sugulase haigus ja surm, kuulõpu aruannetega jamamine, mööblitüki transa otsimine tartust valka. Liialt palju asju, liialt palju. Aga üle pika aja tundub nüüd vähemalt, et tulevik polegi tume ja on oodata helgemat aega.

Üheks helgemaks momendiks oli Punase Risti korraldatud BaltiÜhisõppus 2009. Toko-toko-taka-taka-shaklel-tulka-baka-khee. Või midagi taolist:) Mina olin igastahes Feer Arasi Kebabistanist:

Huvitav, et iga mingi aja tagant tuleb päev(ad), mil kõik läheb p'sse, automaatselt tekivad järjestikku mingid nõmedad kokkusattumused ja värgid. Nüüd on siis vist tükiks ajaks rahu majas jälle:) Pekki

Kus ta on?

Täna käis koolis fotograaf. Hea fotograaf, kes ikka oskab inimesi sättida ja pilte teha. Kuna igasugu kaelakaardide peale on läinud eelmine ports fotosid ära, tekkis mõte, et noo teeks uued. Panin selleks-puhuks siis ülikonna selga, jõudsin tööjuurdetagasi ... JA:
* kaks õpetajat küsisid mõningase ajalise vahega, et kas ma lähen pulma
* kabinetti astudes oli üks kolleeg sõnatu ja küsis, et miks ma ehmatan niiviisi inimesi
* üks kolleeg küsis, et oh, kes siis ära suri.

Vot ... aga pildid tulid nagu muiste välja :)

(Noo) tere hommikust!

Etskae, kui kerge on elukest vedigi huvitavamaks teha. Kuna täna oli K.-l sünnipäev ja ta on seotud hispaanlastega projektide kaudu, siis tekkis mõte talle ka tolles keeles õnne soovida. Ainuke, keda teadsin hispaania keelt oskavat, oli siis muidugi A. Väike numbrivalik ja ohh üllatust: hakkaski kutsuma. A. oli selgelt just (st siis 5 sekundit tagasi) ärganud ja minu küsimuse peale tuli hoobilt vastus. Tore ... muidugi ma ei saanud hääldusest mitte halligi ära, aga peale sellist algklassi stiilis sõnade kordamist sai asja. Niiet, kui kellegil on vaja midagi hispaania keeles küsida, siis A. oskab kindlasti une pealt tõlkida :)

Koomiks http://xkcd.com/528/

Poliitiliselt korrektne

Jänkid juba muretsesid, et näed, ei Obama puhul ei annagi tema üle nalja visata. Aga siiski:
* Valget maja hakatud peale uue presidendi sissekolimist nimetama Obama barakk.
* Väike fototöötlus tundmatute inimeste poolt: