Veider, et kui juba tekkis tunne, et kõik säravad isiksused on kuskile ära kadunud, siis nüüd oli ootamatult kohe võimalus kohtuda päris mitmega. Minnes Punase Ristiga esmaabi valvesse Valga Cruisingule, tuli meile seltskonda J., kes õppis ja töötas Soomes med.õena. Igastahes klassikaline soomlane ta ei olnud - lõbus, seltskondlik, asjalik neiu.
Täna Tallinnasse sõites mõtlesin, et niikui hääletajat näen, korjan ta peale. Aga esimest hääletajat nägin ma alles Mäo ristis ja ... ta oli hääletades minu poole seljaga. Jäigi arusaamatuks, kas ta üritas oma tagumise osa eksponeerimisega saavutada suuremat võimalust auto peale saamiseks, või kartis ta näoga olla autojuhtide suunas. Igastahes, kuigi ta nägi (tagant poolt) päris hea välja, siis sellise olemisega küll auto peale ei tahtnud teda võtta. Minu imestuseks aga ei olnud ta ainuke sellise stiili harrastaja - mõni kilomeeter edasi hääletasid paar neiukest samas stiilis, küll aga Tartu suunas. Veider igastahes. Aga olles juba kaotanud igasuguse lootuse normaalseid hääletajaid leida ... (elu jooksul on olnud küll igasuguseid veidrikke, lõpetades pubekatega, kes teatasid, et neil oli silt ainult sellejaoks, et autojuhid teaksid, kuhu nad soovivad sõita ja et nad ei soovi sõita minu kodulinna, sest see on igav paik, kus on jama. Tjah, kui ma nad külla siis kutsusin, ja mainisin et just sinna ma liigungi, tuli kuuldavale ainult pisike kiljatus) ... hääletasid Kose ristis üks noormees ja neiu. Neid nähes ma teadsin, et pean nad peale võtma (siinkohal siirad vabandused kaassõitjatele suhteliselt järsu pidurdamise pärast :) ). Ja kui juttu hakkasime vestma, tuli välja et ka neile meeldib maailmas seigelda CouchSurfingu liikmeid külastades. Enamus teed Kose-Tallinn läkski reisimuljete vahetamisele. Igastahes oli tegemist säravate isiksustega, kellega oli väga tore tuttavaks saada.