Veider, et kui juba tekkis tunne, et kõik säravad isiksused on kuskile ära kadunud, siis nüüd oli ootamatult kohe võimalus kohtuda päris mitmega. Minnes Punase Ristiga esmaabi valvesse Valga Cruisingule, tuli meile seltskonda J., kes õppis ja töötas Soomes med.õena. Igastahes klassikaline soomlane ta ei olnud - lõbus, seltskondlik, asjalik neiu.
Täna Tallinnasse sõites mõtlesin, et niikui hääletajat näen, korjan ta peale. Aga esimest hääletajat nägin ma alles Mäo ristis ja ... ta oli hääletades minu poole seljaga. Jäigi arusaamatuks, kas ta üritas oma tagumise osa eksponeerimisega saavutada suuremat võimalust auto peale saamiseks, või kartis ta näoga olla autojuhtide suunas. Igastahes, kuigi ta nägi (tagant poolt) päris hea välja, siis sellise olemisega küll auto peale ei tahtnud teda võtta. Minu imestuseks aga ei olnud ta ainuke sellise stiili harrastaja - mõni kilomeeter edasi hääletasid paar neiukest samas stiilis, küll aga Tartu suunas. Veider igastahes. Aga olles juba kaotanud igasuguse lootuse normaalseid hääletajaid leida ... (elu jooksul on olnud küll igasuguseid veidrikke, lõpetades pubekatega, kes teatasid, et neil oli silt ainult sellejaoks, et autojuhid teaksid, kuhu nad soovivad sõita ja et nad ei soovi sõita minu kodulinna, sest see on igav paik, kus on jama. Tjah, kui ma nad külla siis kutsusin, ja mainisin et just sinna ma liigungi, tuli kuuldavale ainult pisike kiljatus) ... hääletasid Kose ristis üks noormees ja neiu. Neid nähes ma teadsin, et pean nad peale võtma (siinkohal siirad vabandused kaassõitjatele suhteliselt järsu pidurdamise pärast :) ). Ja kui juttu hakkasime vestma, tuli välja et ka neile meeldib maailmas seigelda CouchSurfingu liikmeid külastades. Enamus teed Kose-Tallinn läkski reisimuljete vahetamisele. Igastahes oli tegemist säravate isiksustega, kellega oli väga tore tuttavaks saada.

Kummipaadiga Koiva jõel

Reis oli plaanis teha sihilikult rahvusvaheline, niiet alguspunkt pidi olema Eestimaa pinnal, lõpp aga Lätimaa avarustes. Paadiotsinguil sattusime juhuslikult peale matkarentile ja sealt sai laenutatud kummipaat.
Oma teed alustasime me Kõrgepervelt kell 15.20. Koiva jões vahelduvad väga madalad kohad üpris sügavatega - meetri jooksul võid sattuda paarikümne sentimeetrisest veest pooleteise meetri sügavusesse. Loodus paistis esialgu olevat ilus: ühelpool klassikaliselt ca 3 meetri kõrgused järsakud, samas teiselpool liivarand. Kuid normaalse koha telkimiseks leidsime imehästi lõhnavate õitsvate pärnapuude juures alles õhtul, peale kella kümmet.
Järgmisel päeval hakkasime liikuma natuke ennem kella 11. Päeva üheks tippsündmusteks oli kindlasti üks pehkinud pakk, mis ei tekitanud vees keeriseid ja seega ilmus nähtavale meetrike ennem temani jõudmist. Õnneks oli ta pehkinud ja peale mõningasi jõuvõtteid sai paadi sealt jälle pealt liikvele. 19.30 randusime "Läti RMK" (ametlikult neil taolist organisatsiooni ei pidanud olema) kämpingupaigas. Kuna oli ilus ilm, proovisime ära ka vastuvoolu ujumise. Täiesti asjatu vaev. Ja siis tuli järgmine päeva tippsündmus: teiselpool kallast ujus kobras koos suurematsorti oksaga ... vastuvoolu. Piinlik igal juhul oli kuidagi
Kolmandal päeval alustasime 10.30. Millegipärast oli ilmataat meie peale kuri ja terve päeva sadas. Kella kahe aegu me leidsime, et Strentsi on liiga palju maad ja maabusime ühe talu kõrvalhoone juures.

Selline retk sobib rahulikuks tshillimis-matkaks, kuna kärestikke ei ole ja tuleb ainult sõuda mööda jõepõhjas olevast läbust. Loodus pakkus võsa, ilusaid männikuid, kaldapääsukeste pesasid, varisevaid kaldaääriseid, lõhnavaid pärnapuude kogumikke ja muud trina-träna.