Herilased ja autod

Ennem järjekordse õppeaasta algust sai taas käidud esmaabivalves. Ei kõlanud just eriti hästi esimese kannatanu teade, kus ta seletas et sai herilaste käest nõelata ja et seal ühes kohas oli herilasepesa ära lagunenud. Järgneski 8 tundi paistetuste leevendamisi külma pihusti ja nuuskpiirituse abiga. Hea oli, et õppinud meedik kaasas oli. Aga muidu oli üritus tore. Stiilinäited sõijatest:)
PS! Suur tänu sellele heale inimesele, kes vabatahtlikult tõi Tõrvast meile vajalikke esmaabi asju juurde, sest enda varud olid otsa saamas ootamatult suure hulga abipalujate arvu tõttu

... läksime Jõulumäe Puhkekeskusesse laagrisse

Mida võiks kujutada üks Punase Risti laager? Trobikond tegelasi kes mässavad mingite värkidega? Üks teadusinimene seletas ükskord, et kui inimestel on mida õppida juurde, siis tundub aja kulg olevat hoopis aeglasem kui hallis argipäevas. Tõsi ta ju on - reisides kaob ajataju. Ja noorest peast on ka aja kulg hoopis kuidagi aeglasem (töö-kodu-töö elustiilis mööduvad päevad ju vägagi kiiresti. Kuid selles laagris kadus ajataju. Aga mida seal siis üldse tehti?
* Tuli sotsialiseeruda uute inimestega. Grupp 1-2 ( loe: üks-kaks :) ) - te olite fantastilised! Grupijuhid T ja A - tubli töö! Leidub vähe selliseid gruppe, kus kaheksast inimesest ükski ei vingu isegi pärast seda, kui on kell kolm öösel paduvihmaga metsa kihutatud, mitu tundi otsingut teinud ning leitud "põgenenud hulle" laagrisse vedanud ja seda uute grupijuhtide käe all (kellel oli juba poole peal mõistus otsas ja kõik tundus viltu minevat)
* Orienteerumiskaart-kompass kombinatsioon on nüüd täiesti selge! Aitähh T.!
* Raadioside - "opsops üks kahele" "Ops üks kahele" "Oleme jõudnud ettenähtud koordinaatidele" "Ops sai aru et olete jõudnud ettenähtud koordinaatidele, palun jääge ootele".
Kuigi kõrvaltvaatajale tundub see "mis see nüüd ära siis ei ole", siis olles asja proovinud, muutub asi päris keerukaks, sest kriisisituatsioonis pead sa edastama infot, jälgima, et keegi kanalil ei ole ja veel paljusid tegureid. Selgus ka et kuigi raadiosaatja on suhteliselt suur, siis tema ärakaotamine on üsna lihtne:) Nimelt panin raadiosaatja seljakoti vöö külge aga kuna oli paus, siis võtsin koti seljast ja panin murule, et minna ahelasse võttu harjutama. Kui instruktorid küsisid, et kus raadio on, siis oli küll hetkeline paanika.

* Käia 3 tundi metsas, saada lõpuks luba lõunatamiseks ning just siis, kui konservipurgid on lahti, hakata liikuma õnnetuspaiga poole, mida õnnetuse pealtnägija teatas. Moodustada ahel, liikuda läbi võsa, joosta peaaegu kilomeeter parralleelselt jõega ja siis anda uppunutele-selgroovigastustega-shokis kannatunutele abi. Lisaks ühistöö kolme grupi vahel.
* Ööhäire - kell pool kolm öösel aetakse üles, 15 minutiga riided selga ning täisvarustus kaasa ning rivistus. Mitte ükski telekas nähtud film ei ole andnud seda effekti välja: ahelas helkurvestid helendamas, kümned taskulampide vihud suunatud metsa läbi paksu vihmasaju, raadiosaatjatest kostuvad organiseerimiskäsud jnejne. Vapustav olukord ...

* 5 tunniga 12 km metsas: otsingud, tagaajamised, kohalike shokeerimine. Viimasega oli ikkagi klassikaliselt lahe juhtum: just olime näinud põgenemas otsitavaid kui jõudsime ühe metsatee peale, kus jalutas üks naine koos oma lapsega. Muidugi, üks grupikaaslane leidis, et äkki see naine on kah asjaga seotud ja piirasime niiviisi ilusasti ta ümber. Vürtsi lisas naise käes olnud püstolikujuline puuoks. Igastahes naise silme läbi võis asi olla küll veider: metsast jookseb välja 5-6 punastes riietes tegelast, tulevad ümber, tahavad käes olevat oksa ära rebida ja muutkui asjatavad. Naeru oli jälle tükiks ajaks.