Suvepuhkus läbi ja teeks suurematest aktsioonidest ka pisikese kokkuvõtte. Üheks suur-retkeks oli paadimatk "Kummipaadiga Koiva jõel vol.2"
Olles eelmisel aastal saanud fantastilise elamuse
Koival , otsustasime, et sellel aastal peab tegema asjale jätku. Lisaks Matkarentist laenutatud paadile oli meil seekord ka teine pisike paat, kuhu panime siis varustuse.
Teele asusime reedel, 20. juulil. Juhtus klassikaline asi - kell 9.30 sain paadi kätte ja ... jõele jõudsime kell 2. Jõkke läksime samas kohas kus eelmine aasta lõpetasime -
OlinasPeab mainima, et Lõuna-Eesti kliima erineb täiesti Põhja-Läti kliimast: kui reedeks lubas lausvihma, siis tõepoolest, Tartus seda ka tuli, kuid Valgas ja Lätimaal oli juba ilus päikesepaisteline ilm.
Tehes ühe kohvipeatuse, jõudsime kella 7 aegu Strenci juures oleva sillani. Sild oli omanäoline,
teekatte materjalideks olid nii munakivid, puulauad kui ka asfalt. Üleüldiselt võis juba täheldada, et Kagu-Eesti põlismetsad on seljataha jäetud ja tsivilisatsiooni kohtab üha rohkem. Tähelepanuväärne oli see, et jõe ääres olid sildid, et kaldal on kämpingukohad või lõkkeplatsid.
Samas pidime tõdema seda, et jõgi läheb järjest laiemaks ja laiemaks ja omandas mõne koha peal juba kitsa järve mõõtmed. Muidu vaated olid ilusad, aga vahepeal tundus, et tuul lükkas paati pigem tagasi.
Ca kell 8 jõudsime Raudteesillani ja sealt edasi sõites, nii 15-20 minutit, nägime me paremal pool kaldal liivaranda. Otsustasime vaadata, kas seal annab ööbida. Õnn soosis meid: ilus metsaalune, lõkkease ja paras ruum telkide ülesseadmiseks.
Teine päev algas ilusasti: päikesepaiste saatel lahkusime laagrist kella 11 paiku. Paraku ... kell 2 sadas juba vihma ja otsustasime otsida varju. Siinkohal oli tsivilisatsiooni tekkimine jõe äärde abiks - iga natukese aja pärast oli näha mõnda majakest, niiet peaaegu alati oli kuhugi varju minna.
Olles sõitnud ja kaardi järgi üritanud orienteeruda, tuli kella 7 aegu üllatus: me nägime silda ja esimene sild mis pidi tulema oli Valmiera oma. Tõepoolest, me olime jõudnud ootamatult ruttu kohale. Otsustasime linnast läbi aerutada, kui ühe käänaku taga ilmus meile tehis-kärestik, kus mingid tegelased oma süstadega harjutasid kärestikus liikumist. Üritasin kaldal istuvatelt emo-tibidelt inglise keeles küsida, et äkki nad oskavad midagi tarka selle kärestiku kohta öelda, aga paraku olid nad oma vesipiibu nautimisega liiga ametis ega olnud suhtlemisaltid. Igastahes, kui seal harjutavaid tegelasi instrueeriv mees nägi, et me üritame sealt kummipaatide
paarisrakendiga läbi sõita, siis ajas ta kogu grupi ilusasti seina äärde turvaliselt eest ära. Draamat süvendas ka asjaolu, et selgest taevast hakkas paduvihma sadama. Igastahes, kärestikust saime me ilusasti läbi ja süstameeste aplausi järel jätkasime teekonda.
Valmierast jõudsime läbi ca kell 9 ja hakkasime ööbimiskohta otsima. Seejuures saime kõvasti sõimata ühelt kohalikult kalamehelt, kelle kalad me olla ära hirmutanud. Peale mitut randumist soosis meid jälle õnn: saime peavarju jõe vasakkaldal olevas puhkekompleksis, mis asus natuke ennem Gauja rahvuspargi silti. Kuigi omanik soovis alguses üsna tõhusat raha inimese kohta, siis leppis ta siiski meil kaasas olnud 5 latiga. Ja pakkus ka värsket vett ja tõi lõkkepuid. Fantastiline inimene, aitähh talle:)
Siinkohal lõppes meie selleaastane retk, olime jõudnud Gauja rahvuspargi piirile ...
Kui kaugelt hakkasid kumama politseiautode vilkurid, oli tarvis seada ennast valmis.
Kibelt-käbelt varustus (lisaks univormile ka vöökotid, kummikindad - punaristlased peavad alati olema kõigeks valmis :) ) selga ja stardivalmis. Siinkohal esimene aitähh PR laagrite korraldajatele - tegutsemiskiirus (vähemalt minul) on tunduvalt paranenud
Igati positiivne aktsioon oli, kahju tõesti ainult, et eestlaste osavõtt jäi suhteliselt lahjaks aga aplaus kõigile kes osa võtsid.
