... ja jätkub

* kodus andis arvutil kas ketas otsad või läks vindoosa peesse, ei viitsi hetkel isegi mitte asja uurida lähemalt ... enivei - replace system disk ei olnud päris see teade, mida ma ootasin temast
* lisaks sellele hakkab vist graafikakaart otsi andma - pilt pillub mingit jura sisse

... jätkub

* ma ei saanudki minna Lätimaale ekskursioonile. Ok, enda viga ka, et asjad tegemata, aga Liseli suhtes oli asi ebaõiglane, et viimasel hetkel pandi keeld.
* ma suutsin üle ma-ei-tea-mitme aasta endale näppu lõigata niiet ohter verevool ikka taga
* krdi õpilased lasid koolis peldikusse gaasi ja see levis siis läbi ventilatsiooni üle maja. Kuigi ventilatsioon suleti peaaegu kohe, levis läbu ikkagi maja peale laiali. Ja mida sa ütled siis õpilasele, kes on pikali diivanil, köhib üsna jubedalt, kurdab pearingluse üle ja küsib minu käest: "Kes seda tegi? Miks ta seda tegi?"

"Failing week"

Kuna juba sündmusi tuleb liiga palju, paneks siis kirja järjest lähiaja viltuvedamised:
* reedel olid 2 inimest tutvusringkonnast täiesti lambi tervisehädadega.
* reedel pärast sauna liikusime linna peal ja peaaegu oleks alla aetud. Me ületasime autoteed, kui üks auto aeglaselt lähenes. Tundus, et noo jääb vaikselt seisma, aga ma tee peal pidin tegema paar kiiremat sammu ja tagapool pidi rahvas tagasi hüppama, sest ta ei kavatsenudki seisma jääma.
* laupäeval Punase Risti doonoriüritusel ei läinud mitte miski nii nagu ettevalmistamisel - videol polnud häält, tehnika kombineerimisel olid mingid jurad (nt. juhe, mis eelmisel õhtul ulatus ilusasti ei ulatunud enam esitluse ajal videomakist kõlarini), õhupallid kukkusid küünaldesse jne jne
* laupäeval üritasime Estri juures mahla ajada. Kõik sai kokku orgunnitud ja siis oh häda: õunapurustaja juhtmeotsik ei ühildunud ühegi talumajapidamises olevaga, sest oli vanemat varianti
* pühapäeval helistas Urmas - arvutil oli suurem jama kallal
* esmaspäev - esiteks ajasin täiesti piinlikul moel kaks inimest segi. Nägin et oh, kolleeg kõnnib eespool tänaval, sõitsime kõrvale ja sõber lasi törtsu signaali. Aga oh, ei olnudki see kolleeg.
* esmaspäev - hakkasin just magama jääma, kui kuulsin aknaklirinat. Kuna antud häälega aknalõhkumine on ainuvõimalik ainult poe akna sisselöömisel, siis otsustasin politsei kutsuda. Suure hurraaga helistasin 112 .. kus öeldi, et ma peaksin hoopistükis 110 helistama tegelikult. Pärast alles hakkasin mõtlema, et nad oleks siis võinud suunata või midagi taolist

Jooks

Vahepeal sai käidud ära ka Tallinna Sügisjooksul. Ette sai võetud 21.1 km distants. Koht: 835 (lõpetas 992). Aeg: 2:03:35. Mõnus oli joosta - tee ääres mängisid erinevad bändid, rahvas ergutas ja ka grupid, kuhu sattusin, olid tempolt sobivad. Peab nentima, et näed, isegi üleelatav :)

Nüt siis Eesti Punase Risti Valgamaa Seltsi rühmajuht
Vot sis.
Oeh.

"Südametuksed baltikumile" e. Balti kett 20 teatejooks

Otsustasime, et kindlasti peame me võtma sellest teatejooksust osa. Jooksma sain meelitada veel Estri ja Toomase; Lisel tuli fotosid tegema ja aitas teisaldada auto alguspunktist meile järele.
Start oli 23. augustil ja meie punkti jõudis kell 02.20 öösel.
Meie stardikohaks teatejooksus oli 186. kilomeeter Tallinnast e. Karksist 7-8 km Viljandi poole. Et kohale jõudsime pool tundi varem, siis ei jäänud muud üle, kui teha pisike piknik - tee, kohvi, küpsised, väike küünal:)
Ennem jooksjate kohalejõudmist jõudis kohale kontroll. Alguses olla nad pisut ehmatanud, sest nägid, et auto on tee ääres ja inimesed on kõrval maas. Suutsime neile selgeks teha, et pole meil häda kedagist ja olles neile pakkunud ka pikniku-kraami, jäid nad lahkesti meie juurde tshillima

Kui kaugelt hakkasid kumama politseiautode vilkurid, oli tarvis seada ennast valmis.
Kibelt-käbelt varustus (lisaks univormile ka vöökotid, kummikindad - punaristlased peavad alati olema kõigeks valmis :) ) selga ja stardivalmis. Siinkohal esimene aitähh PR laagrite korraldajatele - tegutsemiskiirus (vähemalt minul) on tunduvalt paranenud


Veel viimane pilt ennem teatejooksu kohalejõudmist. Kui kolonn kohale jõudis, siis julgestuspolitsei auto valjuhääldist tuli teade, et me võime enda märgatavaks tegemise eest endale aplausi teha. Ja tegime kah:) Ja siis asusime jooksma - 2 km möödusid hetkega.

Igati positiivne aktsioon oli, kahju tõesti ainult, et eestlaste osavõtt jäi suhteliselt lahjaks aga aplaus kõigile kes osa võtsid.
Viitaksin siinkohal ka Elo blogi sissekandele, kus on muljeid Viljandist Lillini:)
Pisikene lätikeelne video kah asjast

Suveretk nr.2 - "Kummipaadiga Koiva jõel vol.2"

Suvepuhkus läbi ja teeks suurematest aktsioonidest ka pisikese kokkuvõtte. Üheks suur-retkeks oli paadimatk "Kummipaadiga Koiva jõel vol.2"

Olles eelmisel aastal saanud fantastilise elamuse Koival , otsustasime, et sellel aastal peab tegema asjale jätku. Lisaks Matkarentist laenutatud paadile oli meil seekord ka teine pisike paat, kuhu panime siis varustuse.
Teele asusime reedel, 20. juulil. Juhtus klassikaline asi - kell 9.30 sain paadi kätte ja ... jõele jõudsime kell 2. Jõkke läksime samas kohas kus eelmine aasta lõpetasime - Olinas
Peab mainima, et Lõuna-Eesti kliima erineb täiesti Põhja-Läti kliimast: kui reedeks lubas lausvihma, siis tõepoolest, Tartus seda ka tuli, kuid Valgas ja Lätimaal oli juba ilus päikesepaisteline ilm.
Tehes ühe kohvipeatuse, jõudsime kella 7 aegu Strenci juures oleva sillani. Sild oli omanäoline, teekatte materjalideks olid nii munakivid, puulauad kui ka asfalt. Üleüldiselt võis juba täheldada, et Kagu-Eesti põlismetsad on seljataha jäetud ja tsivilisatsiooni kohtab üha rohkem. Tähelepanuväärne oli see, et jõe ääres olid sildid, et kaldal on kämpingukohad või lõkkeplatsid.
Samas pidime tõdema seda, et jõgi läheb järjest laiemaks ja laiemaks ja omandas mõne koha peal juba kitsa järve mõõtmed. Muidu vaated olid ilusad, aga vahepeal tundus, et tuul lükkas paati pigem tagasi.
Ca kell 8 jõudsime Raudteesillani ja sealt edasi sõites, nii 15-20 minutit, nägime me paremal pool kaldal liivaranda. Otsustasime vaadata, kas seal annab ööbida. Õnn soosis meid: ilus metsaalune, lõkkease ja paras ruum telkide ülesseadmiseks.

Teine päev algas ilusasti: päikesepaiste saatel lahkusime laagrist kella 11 paiku. Paraku ... kell 2 sadas juba vihma ja otsustasime otsida varju. Siinkohal oli tsivilisatsiooni tekkimine jõe äärde abiks - iga natukese aja pärast oli näha mõnda majakest, niiet peaaegu alati oli kuhugi varju minna.

Olles sõitnud ja kaardi järgi üritanud orienteeruda, tuli kella 7 aegu üllatus: me nägime silda ja esimene sild mis pidi tulema oli Valmiera oma. Tõepoolest, me olime jõudnud ootamatult ruttu kohale. Otsustasime linnast läbi aerutada, kui ühe käänaku taga ilmus meile tehis-kärestik, kus mingid tegelased oma süstadega harjutasid kärestikus liikumist. Üritasin kaldal istuvatelt emo-tibidelt inglise keeles küsida, et äkki nad oskavad midagi tarka selle kärestiku kohta öelda, aga paraku olid nad oma vesipiibu nautimisega liiga ametis ega olnud suhtlemisaltid. Igastahes, kui seal harjutavaid tegelasi instrueeriv mees nägi, et me üritame sealt kummipaatide paarisrakendiga läbi sõita, siis ajas ta kogu grupi ilusasti seina äärde turvaliselt eest ära. Draamat süvendas ka asjaolu, et selgest taevast hakkas paduvihma sadama. Igastahes, kärestikust saime me ilusasti läbi ja süstameeste aplausi järel jätkasime teekonda.

Valmierast jõudsime läbi ca kell 9 ja hakkasime ööbimiskohta otsima. Seejuures saime kõvasti sõimata ühelt kohalikult kalamehelt, kelle kalad me olla ära hirmutanud. Peale mitut randumist soosis meid jälle õnn: saime peavarju jõe vasakkaldal olevas puhkekompleksis, mis asus natuke ennem Gauja rahvuspargi silti. Kuigi omanik soovis alguses üsna tõhusat raha inimese kohta, siis leppis ta siiski meil kaasas olnud 5 latiga. Ja pakkus ka värsket vett ja tõi lõkkepuid. Fantastiline inimene, aitähh talle:)

Siinkohal lõppes meie selleaastane retk, olime jõudnud Gauja rahvuspargi piirile ...