Uhh, jälle nädalavahetus saab läbi. Aga lõpuks ometi sai aeg maha võetud ja lihtsalt eksisteeritud. Seetõttu küll ma ei jõudnud kahele toredale üritusele, aga vähemalt sai üle pika aja rahulikult magatud ja puhatud ja vaim jälle valmis uuteks ettevõtmisteks. Esimene koolinädal tappis ikka suhteliselt maha.

Herilased ja autod

Ennem järjekordse õppeaasta algust sai taas käidud esmaabivalves. Ei kõlanud just eriti hästi esimese kannatanu teade, kus ta seletas et sai herilaste käest nõelata ja et seal ühes kohas oli herilasepesa ära lagunenud. Järgneski 8 tundi paistetuste leevendamisi külma pihusti ja nuuskpiirituse abiga. Hea oli, et õppinud meedik kaasas oli. Aga muidu oli üritus tore. Stiilinäited sõijatest:)
PS! Suur tänu sellele heale inimesele, kes vabatahtlikult tõi Tõrvast meile vajalikke esmaabi asju juurde, sest enda varud olid otsa saamas ootamatult suure hulga abipalujate arvu tõttu

... läksime Jõulumäe Puhkekeskusesse laagrisse

Mida võiks kujutada üks Punase Risti laager? Trobikond tegelasi kes mässavad mingite värkidega? Üks teadusinimene seletas ükskord, et kui inimestel on mida õppida juurde, siis tundub aja kulg olevat hoopis aeglasem kui hallis argipäevas. Tõsi ta ju on - reisides kaob ajataju. Ja noorest peast on ka aja kulg hoopis kuidagi aeglasem (töö-kodu-töö elustiilis mööduvad päevad ju vägagi kiiresti. Kuid selles laagris kadus ajataju. Aga mida seal siis üldse tehti?
* Tuli sotsialiseeruda uute inimestega. Grupp 1-2 ( loe: üks-kaks :) ) - te olite fantastilised! Grupijuhid T ja A - tubli töö! Leidub vähe selliseid gruppe, kus kaheksast inimesest ükski ei vingu isegi pärast seda, kui on kell kolm öösel paduvihmaga metsa kihutatud, mitu tundi otsingut teinud ning leitud "põgenenud hulle" laagrisse vedanud ja seda uute grupijuhtide käe all (kellel oli juba poole peal mõistus otsas ja kõik tundus viltu minevat)
* Orienteerumiskaart-kompass kombinatsioon on nüüd täiesti selge! Aitähh T.!
* Raadioside - "opsops üks kahele" "Ops üks kahele" "Oleme jõudnud ettenähtud koordinaatidele" "Ops sai aru et olete jõudnud ettenähtud koordinaatidele, palun jääge ootele".
Kuigi kõrvaltvaatajale tundub see "mis see nüüd ära siis ei ole", siis olles asja proovinud, muutub asi päris keerukaks, sest kriisisituatsioonis pead sa edastama infot, jälgima, et keegi kanalil ei ole ja veel paljusid tegureid. Selgus ka et kuigi raadiosaatja on suhteliselt suur, siis tema ärakaotamine on üsna lihtne:) Nimelt panin raadiosaatja seljakoti vöö külge aga kuna oli paus, siis võtsin koti seljast ja panin murule, et minna ahelasse võttu harjutama. Kui instruktorid küsisid, et kus raadio on, siis oli küll hetkeline paanika.

* Käia 3 tundi metsas, saada lõpuks luba lõunatamiseks ning just siis, kui konservipurgid on lahti, hakata liikuma õnnetuspaiga poole, mida õnnetuse pealtnägija teatas. Moodustada ahel, liikuda läbi võsa, joosta peaaegu kilomeeter parralleelselt jõega ja siis anda uppunutele-selgroovigastustega-shokis kannatunutele abi. Lisaks ühistöö kolme grupi vahel.
* Ööhäire - kell pool kolm öösel aetakse üles, 15 minutiga riided selga ning täisvarustus kaasa ning rivistus. Mitte ükski telekas nähtud film ei ole andnud seda effekti välja: ahelas helkurvestid helendamas, kümned taskulampide vihud suunatud metsa läbi paksu vihmasaju, raadiosaatjatest kostuvad organiseerimiskäsud jnejne. Vapustav olukord ...

* 5 tunniga 12 km metsas: otsingud, tagaajamised, kohalike shokeerimine. Viimasega oli ikkagi klassikaliselt lahe juhtum: just olime näinud põgenemas otsitavaid kui jõudsime ühe metsatee peale, kus jalutas üks naine koos oma lapsega. Muidugi, üks grupikaaslane leidis, et äkki see naine on kah asjaga seotud ja piirasime niiviisi ilusasti ta ümber. Vürtsi lisas naise käes olnud püstolikujuline puuoks. Igastahes naise silme läbi võis asi olla küll veider: metsast jookseb välja 5-6 punastes riietes tegelast, tulevad ümber, tahavad käes olevat oksa ära rebida ja muutkui asjatavad. Naeru oli jälle tükiks ajaks.

Veider, et kui juba tekkis tunne, et kõik säravad isiksused on kuskile ära kadunud, siis nüüd oli ootamatult kohe võimalus kohtuda päris mitmega. Minnes Punase Ristiga esmaabi valvesse Valga Cruisingule, tuli meile seltskonda J., kes õppis ja töötas Soomes med.õena. Igastahes klassikaline soomlane ta ei olnud - lõbus, seltskondlik, asjalik neiu.
Täna Tallinnasse sõites mõtlesin, et niikui hääletajat näen, korjan ta peale. Aga esimest hääletajat nägin ma alles Mäo ristis ja ... ta oli hääletades minu poole seljaga. Jäigi arusaamatuks, kas ta üritas oma tagumise osa eksponeerimisega saavutada suuremat võimalust auto peale saamiseks, või kartis ta näoga olla autojuhtide suunas. Igastahes, kuigi ta nägi (tagant poolt) päris hea välja, siis sellise olemisega küll auto peale ei tahtnud teda võtta. Minu imestuseks aga ei olnud ta ainuke sellise stiili harrastaja - mõni kilomeeter edasi hääletasid paar neiukest samas stiilis, küll aga Tartu suunas. Veider igastahes. Aga olles juba kaotanud igasuguse lootuse normaalseid hääletajaid leida ... (elu jooksul on olnud küll igasuguseid veidrikke, lõpetades pubekatega, kes teatasid, et neil oli silt ainult sellejaoks, et autojuhid teaksid, kuhu nad soovivad sõita ja et nad ei soovi sõita minu kodulinna, sest see on igav paik, kus on jama. Tjah, kui ma nad külla siis kutsusin, ja mainisin et just sinna ma liigungi, tuli kuuldavale ainult pisike kiljatus) ... hääletasid Kose ristis üks noormees ja neiu. Neid nähes ma teadsin, et pean nad peale võtma (siinkohal siirad vabandused kaassõitjatele suhteliselt järsu pidurdamise pärast :) ). Ja kui juttu hakkasime vestma, tuli välja et ka neile meeldib maailmas seigelda CouchSurfingu liikmeid külastades. Enamus teed Kose-Tallinn läkski reisimuljete vahetamisele. Igastahes oli tegemist säravate isiksustega, kellega oli väga tore tuttavaks saada.

Kummipaadiga Koiva jõel

Reis oli plaanis teha sihilikult rahvusvaheline, niiet alguspunkt pidi olema Eestimaa pinnal, lõpp aga Lätimaa avarustes. Paadiotsinguil sattusime juhuslikult peale matkarentile ja sealt sai laenutatud kummipaat.
Oma teed alustasime me Kõrgepervelt kell 15.20. Koiva jões vahelduvad väga madalad kohad üpris sügavatega - meetri jooksul võid sattuda paarikümne sentimeetrisest veest pooleteise meetri sügavusesse. Loodus paistis esialgu olevat ilus: ühelpool klassikaliselt ca 3 meetri kõrgused järsakud, samas teiselpool liivarand. Kuid normaalse koha telkimiseks leidsime imehästi lõhnavate õitsvate pärnapuude juures alles õhtul, peale kella kümmet.
Järgmisel päeval hakkasime liikuma natuke ennem kella 11. Päeva üheks tippsündmusteks oli kindlasti üks pehkinud pakk, mis ei tekitanud vees keeriseid ja seega ilmus nähtavale meetrike ennem temani jõudmist. Õnneks oli ta pehkinud ja peale mõningasi jõuvõtteid sai paadi sealt jälle pealt liikvele. 19.30 randusime "Läti RMK" (ametlikult neil taolist organisatsiooni ei pidanud olema) kämpingupaigas. Kuna oli ilus ilm, proovisime ära ka vastuvoolu ujumise. Täiesti asjatu vaev. Ja siis tuli järgmine päeva tippsündmus: teiselpool kallast ujus kobras koos suurematsorti oksaga ... vastuvoolu. Piinlik igal juhul oli kuidagi
Kolmandal päeval alustasime 10.30. Millegipärast oli ilmataat meie peale kuri ja terve päeva sadas. Kella kahe aegu me leidsime, et Strentsi on liiga palju maad ja maabusime ühe talu kõrvalhoone juures.

Selline retk sobib rahulikuks tshillimis-matkaks, kuna kärestikke ei ole ja tuleb ainult sõuda mööda jõepõhjas olevast läbust. Loodus pakkus võsa, ilusaid männikuid, kaldapääsukeste pesasid, varisevaid kaldaääriseid, lõhnavaid pärnapuude kogumikke ja muud trina-träna.

Jaan

Jaaniõhtu selleks aastaks läbi. Veider, et viimasel ajal on üritustega ikka ja jälle sama lugu: see mida ootad, seda ei juhtu; seda mida ei oska oodatagi, see tuleb. Igastahes oli tõhus õhtu suure lõkke, ohtra lihahunniku, sauna ja jões ujumisega. Ja ikka ja jälle suudavad sõbrad tekitada ühe ja sama mõtte, mis ilmutab ennast peale neid vahvaid üritusi: " .... "

Koolilõpp

Käes on koolilõpetamiste aeg. Päeva jooksul sai korrigeeritud ekooli, kokku pandud info erinevatele tänukirjadele ja värkidele, kogu kupatus välja prinditud, mõningad neist ka ümber tehtud, lisaks skänneeritud, läpakat putitatud, ja joostud edasi tagasi. Loo moraal: orkutis tuli päeva hüüdlauseks "Don't let friends impose on you. Work calmly and silently" ... tjah