Hiina kalender

Tuli rahva seas jutuks Hiina kalendri järgi antud loomakeste seisused. Võtsin esimese ettejuhtuva kirjelduse ja etskae, peaaegu kogu jutt läks pihta. Hakka või seda värki uskuma.

Kreekast tagasi ...

Mõningaid mõtisklusi Kreekast:
* Kreekas on palju koeri, enamus neist enamus aega magavad
* EI TOHI HÜPATA METROORONGI PEALE! Mina hüppasin ja maandusin keset kohalikku kaakide kampa. Õnneks piirdus asi sellega, et nad said pükste tagataskust 20 eurot kätte.
* Turul on vist igal maal lahe käia. 3 kilo kartulite küsimine tekitas müüjale väga shokeeritud ilme.
* Käisime kohvikus ja ostsime kohvi. Valmistamise ajal olime leti juures ja hakkasime kohalikku kondiitritoodanguvalikut uurima. Seepeale kohviku omanik võttis paar küpsetist (mis iganes need ka ei olnud) ja ulatas meile. Niisama. Tasuta.
* Uus projekt sai üllitatud ja kohaliku Levadia kooliga sõprussuhted loodud. Eks näis, mida tulevik toob
* Lisaks, väike video lennundusest ja mis avaldati päev pärast tagasijõudmist:

Kreekasse minek

Nädala pärast olen juba Kreekas. Päris palju jama sellega - esimest korda olen grupi liider, lähen maale mille traditsioonidest suurt ei tea jne jne. Lisaks sellele on paari nädala jooksul toimunud seal üleriigiline streik, maavärin; maailmas on ribu-radamisi alla kukkunud lennukeid. Ahjaa, Kopenhaagenis on ümberistumine - seal on mingid hullud massirahutused. Teeb tsipa ärevaks. Huh.

Projektiks on siis "Intercultural Dialogue Using Computer Tools" (Youth in Action program of the European Commission) Lividias. Tahaks juba stabiilset olukorda - et kohapealsed asjad oleks kõik korraldatud, et siinsed asjad oleks kõik korraldatud ja et projekt õnnestuks.
Aga nüüd jälle edasi töö-töö tegema

Hommikune äratus

Pole fantastilisemat äratust kui oli täna hommikul:
* ma magasin sisse
* ma ärkasin mobiili peale, kus teatati, et koolis ei tööta (arvutijuhitav) koolikell ja internet
* ma pidin tunnis olema, mille toimumisest ma ei olnud teadlik

Jõudsin täna tagasi Horvaatia reisilt. Käisime kuuekesi, pisikese bussiga. Mõningaid märkimisväärsemaid veidrusi reisilt:
* Poolas tegime peatuse ühe supermarketi juures. Et osta süüa. Ja juua. Igastahes kassajärjekorras olid minu ees kaks eestlast. Jutu käigus ilmnes tõsiasi, et nad olid Valgast. Nagu minagi.
* Mari-Liis sai mesilase käest nõelata. Kuid mesilane sisenes hetkel, millal me rahulikult sõitsime mööda maanteed. Õnneks piirnes asi ainult mõningase ebamugavuse ja kipitusega
* Serblased kutsuvad lahkelt külla ja pakuvad öömaja. Kuid - millegipärast on neil meeletult kõrged kiirtee maksud - 15 eurot Novi Sadist Belgradi on kuidagi palju. Eriti kui 60% teest oli kas siis ehitamisel või siis parandamisel.
Montenegro inimesed on lahked ja kutsuvad külla. Meeleldi ajavad juttu erinevatel elulistel teemadel. Kui ütlesin, et lähme edasi Horvaatiasse, siis nad lihtsalt nentisid, et horvaatlased on kõik turistidelt raha ära korjamise nimel elu seadnud. Muide, pronkssõduri ajal tekkinud mässu nad teadsid
Horvaatia. Tuli poole sõnaga seal kohalikuga jutuks elust Serbias. Väidetavalt on serblased tegelased, kes oskavad panna kõik teised enda nimel tööle.

Vot selline suhtumine siis üksteisesse Balkanil. Kõik kiruvad üksteist. Kõrvalt vaadates isegi päris naljakas

Sai jututoa kokkutulekul käidud. Suurt sellest seletama ei hakka, aga paar pilti sellest:

Selle pildi peal on väidetavalt ujuri vastne. Teate küll - need pisikesed armsad mardikad kes tiikides - vannides - tünnides ringi taidlevad. Vastne küll polnud nii nunnu - astel taga, ees meeletud lõuad.


Teine pilt on lihtsalt kohast, kus tahaks tänapäeva mürarikkast keskkonnast pakku minna vist iga päev: rohelus, kauguses paadimees aerutamas. Vaikus. Rahu

Üsna ootamatult ja veidral kombel sattus mulle külaliseks Anni. Kuna otseselt polnud varem oma uues üüritud korteris külalisi vastu võtnud olin pisut kimpus: nõusid polnud, ühe pliidirauaga pliit, madrats kuhu panin Anni ja Mari (tema tütar) magama vajus õhust tühjaks. Aga vaatamata kõigele ootamatustele jäime siiski ellu. Kuna pood on korrus allpool, siis sai sealt kõike vajalikku osta. Mnjah, muidugi müüjad ei suutnud oma muigeid varjata kui ma vajusin poodi tunni aja jooksul sisse neljandat korda ja ostsin taldrikuid.
Anniga sai käidud Karula rahvuspargis, Lätimaal ja Pedeli kaldal taidlemas. Mari suutis Pedeli ääres olles 5 minutiga laste mänguväljakul olevate lastega sõbruneda ja kutsus kõiki lahkelt pannkooke sööma.

Kokkuvõttes igatipidi tore üritus sai lõpuks - natukenegi hallist elust värviküllasemasse.